Kas see on tõsi? (3. nädal)
Teabe ja uudiste internetis omastamise ja edastamise viis on peale sotsiaalmeedia sündi drastiliselt muutunud. Esiteks ei ole tradistiooniline meedia enam ühepoole suhtlusviis: nüüd saavad tarbijad vestluses osaleda ja uudiseid mõjutada. Sotsiaalmeedia on võimaldanud ka uudistele reaalajas juurde pääseda, näiteks vaid mõni minut pärast suurt sündmust.
Meie nõudmine teada saada, mis uudistes praegu toimub, muudab uudisteväljaannete sotsiaalmeediasse postitamise ülioluliseks, kuid alati ei jõua uudised esimesena ametlikule alikale. Sotsiaalmeedia platvormid nagu Twitter või Facebook võimaldavad uudistel jõuda reaalajas häälestatud publikuni, sageli kiiremini kui ühelgi traditsioonilisel uudisteväljaandel on aega lugu avaldada.
Kuna lugejad saavad oma uudisvooge korrigeerida, jälgides konkreetseid Twitteri kasutajad ja Facebooki kontosid, muudab see drastiliselt pealkirja ja/või artikli esimese lause olulisust. Näiteks hommikuti Facebooki ajavoogu sirvides klõpsan ainult nendele artiklitele, mille pealkiri tundub huvitavana. Ehk et tänapäeval on sisust palju olulisemaks saanud pilkupüüdev artikli pilt ja pealkiri, mis sind sellele klikkima meelitaks.
Sotsiaalmeedia lihtne vahend artikli ulatuse suurendamiseks. Lihtsalt säutsudes või postitades loole lingi, võib see sõltuvalt jälgijate arvust jõuda sadade kuni tuhandete inimesteni ning need inimesed tõenäoliselt jagavad seda edasi, jõudes ka nende jälgijateni.
Kahjuks aga ei pruugi kõik internetis avaldatud info tõene olla. Sellepärast tuleks igat artiklit ise mitmest allikast järele kontrollida. See teeb aga lugeja elu raskemaks: ta ei saa kindel olla, kas antud uudis on tõesti tõene või mitte ja peab seda igaks juhuks ise kontrollima. (Seda ei pea enamasti rakendama riiklike väljaannete puhul ja tunnustatud lehtede puhul, nagu ERR, BBC jne)
Comments
Post a Comment